Jõulud

Minu jaoks algasid jõulud 23. detsembril kui me lõpuks tube kaunistama hakkasime. Teistes kodudes olid juba novembri algusest saadik jõulukaunistused väljas aga meie kaunistused olid kõrgel ja meil polnud redelit et neid kätte saada. Niisiis 23. detsembril organiseeriti kuskilt redel ja me panime mu elu esimese plastikkuuse üles. Ja kaunistasime selle valgete kuuseehetega ja paljude tuledega. Kuuse alla pandi beebi-Jeesuse ja kolme kuninga ja Maria ja preestri ja kitsekeste kujud. Ma võtsin tädi Karini küpsetatud piparkoogid ka üles korrusele kaasa ja kõigile maitsesid need nii väga. Kuulasime jõululaule niiet natuke tuli isegi jõulutunne. 24. detsembri hommikul hakkas host-ema kohe varakult kalkunit küpsetama ja meie Janiniga otsisime jõululaule. Kui Janine ja host-isa läksid poodidesse skypesin Eesti perega. Koduigatsus tuli peale küll. Aga siis otsustasin minna Patyle külla ja talle kingituse ära viia. Talle meeldis kõige rohkem vist vegan kirju koer kuhu sisse ma Eestist saadetud marmelaadi ka panin ja igasuguseid pähkleid. Koju jõudes oli õues juba üsna pime ja kuna meil on toas lambipirn läbi tõime siia jõulutuled ja see ka tekitas jõulutunnet. Lahendasin tädi Karini saadetud ristsõnu kuni lõpuks kell 10 läksime vanavanemate juurde. Seal sõime õhtust, põhiline oli kalkun aga laual olid ka makaronid, oasalat, paprika-juustusalat, kartulid majoneesiga (kartulisalat?). Siis kui kell sai 12 soovisid kõik kõigile häid jõule ja tegid need kaks põsemusi mis tervitadeski. Seejärel jagati kingitused laiali. Ma sain endale oma nimega terere termo!!! Ning veel 2 pluusi ja nike sokid ja joogipudeli ja kommikarbi. Lasti ka mingeid rakketide sarnaseid asju. Hiljem sõime magustoitu, mingit saiapudingutarretist vanilli-ploomikastmega, jäätist ning magusat saia puuvilja- ja rosinatükkidega.

Kingituste kohta ma ütlen seda et üldiselt siin ei panda pakki igasuguseid erinevaid asju nagu Eestis. Maiustusi pakki ei lisata. Paljud ostavad kõik kingid ühest ja samast poest ning poes pakitakse kink firma logoga kinkekotti.

fotod

Need pildid on tehtud ühel päeval kui ma Paty ja Sofia ja veel mõne nende sõbraga Mariscal Lopeze kaubanduskeskuses käisin. Kaubamaja ees oli Heinekeni pudelitest jõulupuu. Ja parklas oli laat kus igasugused poed oma kaupa müüsid. Ja üks mees müüs kaktuseid ja muid taimi seal. Ning ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ostsin aloe omale. Ja Paty ostis kaktuse. See maksis õnneks ainult 1.50 eurot, aga meil pole siin korteris ühtegi lemmiklooma ega taime.

Ühel õhtul oli meil mõlemal Patyga igav. Niisiis saime kokku ja läksime kohvikusse kohvi jooma. Ja pärast küpsetasin oma pärmitaignast Paty abiga kaneelirulle mis tulid superhead hoolimata kogu segadusest mis ma köögis tekitada suutsin.

Mina ja Imagine Dragonsi fännid

Aa ja siis me käisime Tribute to Arctic Monkeyse kontserdil Paty ja Sarah’ga mingis uues baaris. Seal oli hullult hea ja odav pitsa.

Käisime maja ehitamas

Tegime Patyga maailma parima vegankoogi

Küpsetasime Liliga piparkooke

ME KÄISIME SALAMANDRA KONTSERDIL!!!! Mu lemmikbänd siin. Ja ennem ootasime me mingi 3 tundi autot ja sõime igavusest kilo porgandeid ära. Sellepärast mul nii suur kõht ongi sellel ühel pildil, raske oli liikuda lausa.

Ja ma sain perelt paki ja tädi Karini perelt paki!! Jõulutunne tuli lausa, lisaks oskasid mõlemad saata just selliseid asju mis mind kõige rõõmsamaks teevad.

Liinotška mul tuleb koguaeg meelde et tänu sulle ma üldse olen siin sest ma poleks iialgi hakanud seda YFU asja ajama kui sa poleks mulle öelnud et saadame ankeedid ja vaatame mis saab. Ja ma igatsen sind nii väga :( 

Mercado 4

Minu üks kõige lemmikumaid kohti Paraguays on Mercado 4. Alates sellest päevast kui ma nägin filmi "7 cajas" muutun ma üliemotsionaalseks juba kuuldes lause sees väljendit "mercado cuatro".
Mercado 4 on suur market Asuncioni linnas. Ja suure all mõtlen ma ikka hiigelsuurt. Otseselt algust ega lõppu sellel ei ole. Lihtsalt tänavaäärsed müügiletid hakkavad üha tihedamalt koos paiknema kuni lõpuks on kõik üksteise küljes kinni. Esimestes lettides müüakse üldiselt sööki, burgereid ja grill-liha ning karastusjooke. Market koosneb mitmest vahekäigust mis on väga risti-rästi ja lisaks õueoasale on olemas ka poed päriskatusega. Üldiselt on riidemüüjad ühes kohas, lihamüüjad teises, tehnika kolmandas, puuviljad neljandas jne... Õuesolevate vahekäikude kohal on paksust kilest liiga madal "lagi". Osade kohtade peal on see nii madal et mul pole võimalik normaalselt püsti kõndida. Üldiselt on Mercado alati palav. Kui täna näiteks oli õues varjus 32° siis mercado oli veel topeltpalav. Lisaks on see ALATI ülerahvastatud. Paljud müüvad millegile muule mõeldud vahekäikudes liha ja kala ja need haisevad selle palavuse tõttu jubedalt ja kärbsed on liha kallal alati, puuviljade kallal ka ja siis müüjad mingi veidra harjaga ajavad neid minema.
Mis mulle üldse ei meeldi on see, et igast müüjast mööda minnes nad ütlevad et "preili, küsi julgelt!", või "küsi julgelt, mami (mul pole õrna aimu ka mida see tähendab)". Absoluutselt kõik. Ja kui sa midagi vaatama jääd siis nad küsivad "mida sa otsid? Küsi julgesti!" ja siis pakuvad oma asju ja ütlevad hindu ja täidavad su aju oma jutuga nii ära et isegi kui sa hispaania keelest väga palju aru ei saa siis ikkagi sa ei kuule oma mõtteid ja mõistad mida nad sulle räägivad.
Vahekäigud on kõik väga kitsad ja inimesed nügivad sul seljas ja väga tüütu on see kõik.
Aga miks mulle see nii väga meeldib on see, et see on midagi täiesti erinevat. Midagi mida ma olen telekas ainult näinud. Lisaks on see palju odavam kui poed. Kuna see asub mu kodust 4km kaugusel olen ma sinna jalutanud et natuke trenni teha. Ma lisan siia pilte ka, need kus mind ennast peal pole on netist võetud.

Mida mina igatsen?

Kuna kätte on jõudnud jõuluaeg mis pole küll enam nii raske kui september ja oktoober olid siis ikkagi kuuldes kuidas Eestis on lumi maas tuleb igatsus peale. Lisaks eile õhtul kirjutasin Kerlile sünnipäevaõnnitlust ja paratamatult liikus mõte kodule tagasi ning hakkasin mõtlema asjadele mida ma igatsen. Ja ma ei hakka siin mainima inimesi sest ilmselgelt igatsen ma teid kõiki väga palju.
1) Ma igatsen kooli. Sest üksi õppida ei ole sama mis koos klassiga õppida. Ja koolis sai alati nalja. Ja tundsin kuidas ma targemaks sain iga päev. Siin ma koolis küll saan ka targemaks natuke aga minu Eesti kool on ikkagi mu kõige lemmikum.
2) Eesti sööke. Kohupiima, hapukoort, kartuleid, šokolaadi... Emme tehtud sööke ja koolitoitu.
3) Vabadust!!!!!!! Ma mõtlen vabadust koolist koju jalutada ja rattaga sõitma minna ja bussiga linnast koju tulla ja sõpradega kokku saada ilma pika planeerimise ja lubaküsimiseta.
4) Puhast loodust. Paraguay loodus on ilus aga nii palju prügi on igalpool.
5) Seda et ma saan tänaval rahulikult kõndida ilma et keegi mulle vilistaks või signaali laseks või mulle teada annaks et ma blond olen.
6) Merd ja jõgesid mida inimesed pole ära saastanud. Mitte et ma hullult ujuda siin tahaks aga kole on vaadata kuidas jõevesi prügi täis on ja silda ületades hingata ei saa.
7) Toitumisreegleid. Eestis on head reeglid nagu "Coca-cola on tervisele halb" "naturaalne vahukoor mõõdukates kogustes ei tee paksuks" "šokolaad on parem kui krõpsud" "hommikul tuleb korralikult süüa" "õhtul peale kuute pole hea süüa". Sest siin juuakse Coca-cola zerot koguaeg. Õhtusöök meie kodus on pool 9. Lõunasöök kell 12. Ja mulle on tehtud märkusi et ma toitun halvasti ja lähen paksuks, sest "sa jood õhtul kakaod!!!" "Sa jood kohvi koorega!!!" "Sa sööd peale juustupiruka söömist ananassi!!!" "Sa jood pitsa kõrvale kakaod!!!" (Ebatervislik on kakao, mitte pitsa) "Arbuusi süües ei tohi vett peale juua!!" "Hommikuks ei sööda köögiviljapirukat!!!" Aga ma tean et Eestlased söövad paremini sest ma olen siin 7 kilo juurde võtnud.
8) Seda et inimesed on võimelised ilma telefonita elama. Minuarust näitab see austust teise inimese vastu et sa temaga koos olles oma telefoniga ei mängi ja ei räägi oma teiste sõpradega. Kui ma Eestis olin tundus mulle et olukord on halb aga siin on mitu korda halvem.
9) Seda et kodutöid tehakse ise. Mul ei ole meie siinse koduabilise vastu midagi, ta on väga väga tore inimene. Aga ma igatsen nõude pesemist ja söögitegemist ja koristamist.
10) Seda et ma sain helistada. Kui midagi juhtus või kui igav oli. Siin ei helistata, siin saadetakse sõnum.
11) Ohutuid putukaid. Siin on hiidliblikad kes su naha alla munevad ja mürgised ussikesed ja sisalikud ja prussakad ja moskiitod jne jne jne ja ma poleks iial arvanud et ma liblikaid kartma hakkan.
12) Jalutamist!!!!!! Ma polnud Eestis eriline kõndimise sõber aga siin ma tunnen ennast sportlasena sest pole palju inimesi kes viitsivad tund aega jalutada et kesklinna jõuda. Aitäh Patyle sest ta on my best good friend ja viitsib minuga jalutada.
Ma lisan siia alla suvalisi pilte tõestuseks et ma veel Paraguays olen. Pildid on Paty ja Janini ja Viviana tehtud.

Middle year orientation ehk siis keskaasta laager!!!

Esiteks ma pean ütlema seda, et ma olen Paraguays praeguse seisuga olnud 4 ja pool kuud ja see aeg on liiiiga kiiresti läinud :( :( Ja kuigi 4,5 kuud pole veel päris pool aastat toimus meil sellel nädalavahetusel keskaasta orientatsioon. Sõitu laagrisse pidime alustama reedel kell 8 aga siin on "hora paraguaya" niiet kuskil 9 läbi natuke hakkasime asju bussi viima. Buss mis meid laagrikohta viis oli renditud liinibuss kõvade istmetega aga see-eest aknad käisid lahti ja meid oli terve bussi peale kokku 12 niiet ruumi oli palju. Kui olime peaaegu kohale jõudnud ei suutnud buss enam mööda liivast teed ülesmäge sõita niisiis võtsime oma kodinad ja jalutasime ööbimispaigani. Et mitte majale ringi peale teha värava leidmiseks viskasime oma asjad esimesel võimalusel üle aia ja pugesime okastraadi alt läbi. Majas ootasid meid YFU töötajad ja majaomanikud kes selgitasid et selles majas on kool väikestele lastele kelle vanematel pole võimalust lastele haridust pakkuda. Maja kus me ööbisime oli roosa kivimaja ilusa terrassiga. Tubade vahelised seinad olid osad kartongist või papist ja osad kivist. Toad olid täis laste mänguasju ja õppimistarbeid. Me kõik magasime kolmes erinevas toas, enamus inimesi põrandal. Maja peale oli üks tualett ja duširuum kus vesi oli olemas ainult varahommikul ja hilisõhtul. Lisaks läks selle aja jooksul kui sa duši all olid elekter vähemalt ühe korra ära. Ja peeglit ei olnud. Teises majas oli köök ja seal elasid peremees ja perenaine ja nende lapsed ja koer kes kõik meid nii soojalt vastu võtsid et kohe kodune tunne tekkis. Ja majal oli hästi ilus suur hoov puude ja kiikude ja võrkpalliplatsiga. Kohe orientatsiooni alguses anti meile nimesildid mille peale me naerma hakkasime sest me juba ammu ammu teame kõikide õpilaste ja vabatahtlike nimesid. Töötoad olid õues verandal, istusime põranda peal ringis. Meile räägiti igasugustel tähtsatel teemadel nagu pere ja kool ja kohanemine jne... todo en español.. ehk siis kõik hispaania keeles. Aga ma sain kõigest aru!!!!! Ja nagu ma siin blogis kurtsin oma keeleoskuse pärast kurtsin ma ka Eliasele ja Arnile YFU-st kui ma neid paar nädalat tagasi nägin niiet nad tegid ühe kõige tähtsama osa "reis ajas tagasi" minuga eraldi inglise keeles.
Lõunasöögiks sõime me šnitslit mingist juurviljast ja salatit. Sõime kõik koos õues ühe laua taga. Peale lõunasööki hakkas vihma sadama ja kõik jooksid õues ringi. Kolisime oma töötoa tuppa kus olid lasteaia mõõtudes üliarmsad lauad ja toolid. Meriendaks (oode(?)) oli chipita(barankakujuline juustuküpsis maisijahust) ja küpsised ja todi (nescafè kakao).
Kui kõik töötoad olid läbi vaatasime mingit filmi tulnukatest ja universumikuningast aga ma olin niii väsinud et ma ei jõudnud üldse süveneda. Pärast kui film läbi sai siis ma sain teada et suht kõik magasid mingi osa sellest filmist maha. Õhtusööki sõime köögis, õhtusöögiks olid võileivad ja cocido (piimaga "tee"). Siis pikutasime niisama toas ja rääkisime juttu. Mingi hetk leidis keegi mingi mürgise sajajalgse meie toast ja suure paanikaga tappis keegi ta lõpuks ära. Pärast kui ma Leonie ja Valeriega (Saksa tüdrukud) juttu rääkisin ja lakke vaatasin nägin ma silmanurgast enda seljataga seinal jälle ühte sajajalgset ja karjusin "It's back!!!!!!!!!". Valerie jooksis kohe minema aga Leonie viskas sajajalgse lihtsalt aknast välja.
Laupäeva hommikul istusime sakslastega minilaua taga minitoolidel ja ootasime infot eesoleva päeva kohta kui Viviana (YFU vabatahtlik) avastas laualt vahvlid ja chipita ja me hakkasime neid sööma. Keegi ütles et huvitav kas see on mõeldud meile hommikusöögiks või linna kaasa. Tuli välja et see pakk chipitat ja vahvleid tõesti oligi meie hommikusöök. Lisaks veel cocido. Peale hommikusööki jalutasime kõik koos umbes 1,5 kilomeetri kaugusele caacupe linna. Tee peale jäid banaanipuud!!! Linnas läksime ühte tähtsasse kirikusse ja üles kirikutorni, Vivi pildistas kõiki ja tegime grupipilte ka. Peale seda jalutasime tagasi "koju". Toimus veel paar töötuba, energizerid. Lõunasöögi ajaks tulid ka need lapsed kes seal majas koolis käivad lõunat sööma. Me kõik tutvustasime ennast neile ja nemad lugesid meile oma palve ja siis me läksime YFUkatega tuppa oma sojaburgereid ja grillvorste sööma ja lapsed sõid õues spagette hakklihaga ja torti.
Meile anti ülesanne teha esitlus Paraguay kultuuri kohta ja vabatahtlikud tegid ise ka etenduse. Mõlemad etendused olid nii naljakad, et lihtsalt enamuse ajast meie proovis ma naersin. Ja kui vabatahtlikud õues oma etendust esitasid ja me kõik verandal ja trepil istusime ja seda vaatasime ja naersime siis ma hakkasin mõtlema kui tähtsat rolli kõik need inimesed keda ma veel paar kuud tagasi näinidki polnud mu elus mängivad ja kui kalliks nad kõik mulle saanud on. Siis otsustasime mäe otsa ronida, kuna majast paarisaja meetri kaugusel oli mitmesaja meetri kõrgune mägi. Kogu see minek algas minujaoks suhteliselt halvasti sest okastraadi alt läbipugemine läks seekord raskemalt kuna traate oli mitu ja ma kriimustasin oma selja katki :( Pärast kui tagasi tulime ja Sandra mu haavakest puhastas siis kõik haletsesid mind aga ma lihtsalt naersin sest ma ei tea ühtegi teist nii kohmetut inimest kui mina. Umbes pool mäge oli kogu ronimine väga lihtne kuna oli olemas kividest "trepp", üsna järsk ja katkine aga siiski, kuid teine pool oli üle suuuurte kivide ja läbi okste ja ämblike. Kuid kui me lõpuks kohale jõudsime oli kogu see vaade ja see tunne seda kõike väärt. Istusime seal mäetipus pool tundi kindlasti. Tagasi läksime trepist, poole tee peale jäi väga veider vineerilaadsest materjalist "maja". See oli suht õudne sest katusel oli elusuuruses nukk ja veel hunnik asju ja majas raadio või telekas mängis ja trepil oli katkine tugitool. Ma natuke aega vaatasin seda Eliasega ja arutasin et mis ohverdusi või rituaale siin teha võidakse ja siis otsustasin et targem on lihtsalt jooksu pista. Valerie oli sama teinud. Kui tagasi oma majja jõudsime hakkasime sakslastega pitsasid valmistama. Mina ja Sophie tegime ilma lihata ja Leonie ja Valerie lihaga. Kokku tuli umbes 10 pitsat, üks neist oli Superpitsa, neljakordse juustu, topeltmaisi ja -paprikaga. Köögis avastasime ka selle kuidas seda cocidot tegelikult valmistatakse. Söega. Yerba matet keedetakse potis koos suhkru ja söega. Pitsasid küpsetasid poisid õues ahjus kus need 5 minutiga valmis said. Ma korjasin päris palju komplimente oma Superpitsa kohta. Seejärel rääkisid kõik õpilased ühe YFU töötajaga eraldi oma muredest ja kõigest millest tahtsid rääkida. See oli väga hea, et selline laagri osa olemas oli ning et aeg polnud piiratud ega ette antud. Samal ajal teised valmistasid lõkkeplatsi. Kui ma Eliasele oma mured ära kurtnud olin läksin Viviga oksasid otsima, sest mul olid vahukommid kaasas ja ma tahtsin neid lõkkes küpsetada. Valmistasime 8 küpsetusvarrast ja siis istusime lõkke ääres ja Arni mängis kitarri ja me sõime vahukomme.
Pühapäeva hommikul äratas Vivi meid oma Lorde lauluga üles ja me pakkisime oma asjad kokku. Sõime köögis moosisaiu ja chipitat ja ma jõin cocidot kuigi nüüd ma vaatasin seda hoopis teise pilguga. Siis mängisime võrkpalli pooltühja jalgpalliga. Varsti jätsimegi pererahvaga hüvasti ja sõitsime Areguasse et randa minna. Bussis mängis 70ndate muusika ja kõik demonstreerisid oma tantsu. Tee peal ostsime maasikamahla ja mingid väga imelikud puuviljad mis ainult mulle maitsesid. Rannas oli aga kontsert ja me ei tahtnud piletit osta. Läksime hoopis jäätist sööma ja siis lõunat sööma. Jalutasime ka müügilettide vahel ringi kus müüdi taimi ja aia jaoks loomade kujusid. Seejärel sõitsimegi tagasi kontorisse, kõik olid nii väsinud. Kui tagasi koju jõudsin läksin Janini ja ta sõbrannadega kinno ja ma sain peaaegu kõigest aru mida nad rääkisid!!!!! See üks nädalavahetus andis nii palju juurde. Aga halb oli see et ma olin väga väga väsinud ja kui me kinost tulles sööma läksime nägin ma igal pool tuttavaid. Kes tegelikult ei olnud mu tuttavad, ma lihtsalt nägin valesti KOGU AEG. Ja kuulsin ka tuttavate inimeste hääli ja nimesid. Lisaks kuulsin ma hispaania keele asemel saksa keelt vahepeal. Väga vastik tunne oli.
Muidugi Asuncion on väike ja ma paari tuttavat ikka nägin, Leoniet YFUst ka, kuigi me just bussis rääkisime et kui koju jõuame läheme kohe magama :D
Kokkuvõtteks ma ütlen nii palju et see laager oli väga väga tore, oli näha et kõik tegid oma asja südamega ja kuna meid oli nii vähe said nad teha selle keskaasta orientatsiooni hoooopis teistmoodi kui mujal riikides. Kõik need töötoad andsid mulle selle motivatsiooni ja abi mida mul praegusel hetkel vaja on aga ma olen kindel et mäkke ronimist ja pitsade tegemist ja seda armsat maja kus me olime jään ma väga kauaks mäletama.

And now for all my Paraguayan and German readers the same text in English.

First of all I have to say I've been in Paraguay for 4,5 months already and this time has passed too fast. And even though 4,5 months is not half of the year yet we had our middle-year orientation this weekend. We planned to start driving to the camp at 8 o´clock but here is "Hora Paraguaya" and so at 9 o´clock we started taking things to the bus. The bus that took us to the camp was "colectivo" with not very soft seats but we could open the windows and there was only about 12 people in the bus so we had much space. When we were almost at the destination the bus couldn´t drive anymore up the sandy hill so we took our things and walked there. For not walking a circle around the house while looking for a gate we just threw our things over the fence and crawled under the barbed wire. At the house YFU workers and the peope who lived there were already waiting for us. They explained us that in this house is a school for children who can´t go to regular school. The house where we stayed was a pink house made from stone with a beautiful terrace. Some walls between rooms were made from a material that remained me of cardboard. In the rooms there were many children toys and scholastic materials. We slept in three different rooms, most people on the floor. In the house there was only one bathroom which had water only in the morning and at night. Also while you were taking a shower the electricity went off at least once. And there was no mirror. In the other house there was a kitchen and the houseowners lived there with their children and dog. They welcomed us so warmly that the house felt like home the moment we got there. And the house had really big beautiful yard with trees and swings and volleyball court. In the beginning of orientation they gave us name tags and we started laughing because we know each other´s and volunteers names for a long time already. Then we had workshops. Most of the workshops were outdoors at terrace, we sat on the floor. They talked to us about school and family and friends and all the other important topics, todo en español.. But I understood everything!!!!! And as I complained in my blog about my spanish I also complained to Arni and Elias from YFU when I met them some weeks ago. So they did one of the most important workshop, "dream back in time" or something with me in English. 

For lunch we ate milanesa from some kind of vegetable. After lunch it started raining and almost all the others ran outside in rain. We moved our workshop indoors to a room where there were really cute kindergarten sized chairs and table. For merienda we ate cookies and chipita and drank todi.
When all the workshops were over we wathed a movie about a universe king and other planets or something. I was really tired and couldn´t consentrate at all. When the movie was over I found out almost all the other slept at some part of the movie. The dinner we had at kitchen, we ate sandwiches and drank cocido. After that we just stayed in our room and talked. Before somebody had found a poisonous insect in our room and due to the huge panic in the room someone killed it. At night when I talked to Leonie and Valerie I saw from the corner of my eye a centipede or something and screamed "it´s back!!". Valerie ran away but Leonie just threw it out of the window.
On saturday morning we sat on the mini-chairs and talked when Vivi found waffles and chipita from the table and we started eating them. Someone asked if we think these are meant for the breakfast or maybe for taking with us to the city. Turned out that they really were our breakfast. And cocido. After the breakfast we walked about 1,5 kilometres to the city of Caacupe. On the way there were banana trees!!! At the city we went to a really important basilica, in the "tower" of the church Vivi took photos of us. After that we walked back "home". We had some more workshops and energizers. For the lunch the children who go to this school also came to have lunch there. We introduced ourselves and listened them saying their prayers. After that we went to eat our soy burgers and asado and the children ate outdoors pasta and cake.
Later we were asked to make a presentation about the culture of Paraguay. Both of the plays were so funny. I laughed almost all the time we were making it. And when the volunteers presented their play and we all sat on the stairs and terrace and laughed while watching it I started to think about how important role these people I hadn´t even seen some months ago play in my life right now. After that we decided to climb a hill (for me it´s a mountain but whatever..) because we had a some hundred metres high hill really near the house. All this climbing started really bad for me because crawling under this barbed wire went a little more difficult this time and I got stuck there and scratched my back :( When we got back and Sandra cleaned my small wound everybody watched it like it´s something really serious but I just laughed because I don´t know anybody else who is SO awkward and clumsy. About half of the hill was really easy to climb because there was a "stairway" from rocks, kind of steep but it´s better than nothing, but the other half was over the rocks and through the branches. But when we finally got there the view was worth it all. We sat there for at least half an hour. Back we went from stairs, on the way there was a really weird house made from plywood or something. It was kind of scary because there was a big doll and other stuff on the roof and inside the house radio or TV was playing and there was a broken armchair on the stairway. I looked at it for some time with Elias and discussed what kind of weird sacrifices people may be doing there and decided it´s better to just run away. Valerie had done the same. When we got home we started making pizzas. Me and Sophie made vegetarian ones and Leonie and Valerie with ham. We made about 10 pizzas, one of them was superpizza with 4 layers of cheese, double choclo and paprika (locote). In the kitchen we discovered how they really make the cocido. With carbon. Yerba mate is boiled with carbon and sugar. Guys cooked the pizzas outdoors in one traditional oven. I got much compliments for my superpizza (I asked for complimets but whatever). After that all the students talked to one volunteer about their problems and everything they wanted to talk about. It was really good that there was part like this in the program and that there was no time limit. At the same time others prepared campfire. When I had finished talking with Elias about my problems I went with Vivi to find branches for baking marshmallows at campfire. Then we went back to campfire, ate the marshmallows and Arni played guitar and sang.
Sunday morning Vivi woke us up with Lorde song. We packed our things and went to kitchen to eat bread with marmelada and chipita. I also drank cocido but I saw it in a different way now. Then we played volleyball with soft football. Soon we had to say goodbye to the people who lived there and went to Aregua. In the bus there was 70´s music playing and everybody showed their dance moves. On the way we bought strawberry juice and some weird fruits that only I liked. We also went to eat ice-cream. Then we wanted to go to playa but there was a concert and we didn´t want to buy a ticket. So we went to eat lunch. At Aregua we walked around the market where they sold garden decorations. After that we drove back to office, everybody was so tired. When I got back home we went to cinema with Janine and her friends. I understood almost everything they talked about!!!!!!!! This weekend helped my Spanish so much. But I was really tired when we went to shopping and cine and I saw the people I know all the time. Except I actually didn´t know them. I just saw strangers as my friends all the time. I also heard the voices and names of my friends, it felt really weird. I also heard instead of spanish german sometimes.
But Asuncion is small so I saw really some of my friends. For example I met Leonie from YFU, even though we both said when we get home we will go straight to sleep.

I want to say that this YFU camp was so great, I saw how all the people did their thing with heart and since there wasn´t much people they had a chance to do it completely differently than other countries. All these workshops gave me the motivation and help I needed right now but I will probably remember this mountain climbing and making the pizzas and also this beautiful house for a really long time! 

Mida ma vahepeal teinud olen

Ma tean et paljud ootavad pildipostitust loodusest aga kahjuks läheb sellega veel aega. Asi on selles et mul pole millegagi pilte teha :( aga kuna ma vahepeal olen suhteliselt paljudes huvitavates kohtades käinud kirjutan ma natuke sellest. Esiteks algas mul koolivaheaeg!!!! Ma olen väga rõõmus sest mulle ei meeldi mu siinne kool eriti. Enamus ajast oli koolis tühi passimine, telefoni kasutada ei tohi, kellegiga rääkida ka ei viitsi, tahaks õppida lihtsalt aga müra on nii kõva et oma mõtteid ka ei kuule.
Vaheajal ma olen käinud mitu korda Casa Ricas, saksa supermarketis. Ega ma sealt eriti midagi ei osta aga see on täpselt parajalt pika jalutuskäigu kaugusel. Ja kuidagi kodune koht on, hinnad on ainult liiga kõrged. Lisaks oleme Patyga Mariscal Lopeze kaubamajja jalutanud, see on ~3 kilomeetri kaugusel. Ühel päeval sattusin koos Patyga Imagine Dragonsi fännide kogunemisele. Väga tore oli sest kõik inimesed olid hästi sõbralikud ja toredad. Ja keegi ei küsinud õnneks et kas ma ikka olen Imagine Dragonsi fänn. Ja ma olen päris palju ka veganrestoranis Be Okay käinud. See on lihtsalt parim restoran. Seal on niiiii head mahlakokteilid ja söögid + portsud on ka ülisuured. Ja teenindus on super.
Teisipäeval viis mu koolikaaslane Leonie kes on saksa vahetusõpilane minu ja veel 6 vahetusõpilase kohalikule prügimäele. See võib kõlada igavalt aga see oli lihtsalt uskumatu mis seal oli. Prügimägi oli vist mitmesaja ruutkilomeetri suurune, lõppu igastahes ei paistnud sellel olevat. Inimesed sorteerisid prügihunnikust taaskasutatavaid materjale välja et neid kuhugi müüa. Meil pildistada ei lubatud ja varsti öeldi et seal alal viibimiseks on luba vaja. Niisiis läksime me tagasi kesklinna. Kusjuures kõigest paarisaja meetri kaugusel prügimäest oli küllaltki rikas elamurajoon. Asuncion on nii veider linn. Edasi läksime MERCADO 4-le mis oli üks mu unistustest siiatulekust saati!!!!! Seal tõesti müüdi absoluutselt kõike. Näiteks ostsin ma 4 väikest ananassi 5000 guarani ehk vähem kui 1 euro eest. Seal müüdi ka koduloomi, riideid, sööki, toorest liha, absoluutselt kõike... mercado on ikka hiigelsuur, ühe vahekäigu läbimiseks kulus meil 45 minutit ja vahekäike on seal üle 10 kindlasti. Aga väga tore päev oli :)
Neljapäeval käisin klassiõe súnnipäeval ühes restoranis kus saad salati või pasta tellida ja ise 8 komponeti ja kastme valida.
Reedel käisime Patyga raamatupoes kuna paljud raamatud olid 10000 guaraníd ehk 1.60 eurot. Tulime taksoga koju sest mu host-isa oli alles tööl ja ei saanud meile järgi tulla. Hiljem läksin Paty juurde ööseks. Ta lasi mulle ühe oma lemmikbändi lugusid mis olid täiega head ja siis üritasime "Forrest Gump"i vaadata sest ma pole seda näinud aga see on täiega hea film. Aga internet oli aeglane niisiis ei õnnestunud. Hommikul läksin jalutades koju kuigi ma nägin üsna kodutu välja. Õhtul käisin Karina (Janini nõbu) balletietendust vaatamas. Mul oli mingi 4 üritust kuhu minna aga see tundus kõige toredam. Esindasin oma host-perekonda seal sest teised jäid koju ja ma läksin koos Karina perega ja teiste sugulastega. Etendus oli erinevatest maailma tantsudest. Ootasin väga venemaa oma aga seda tantsisid kõige pisemad baleriinid ja ainus venepärane element oli rõivastus.
Täna käisin diabeedipäeval pargis kus oli palju tasuta puuvilju. Jalutasin (natuke jooksin ka) kaks 1.5 kilomeetrist ringi. Ma eriti selle päeva mõttest aru ei saanud aga kõigile anti sinine T-särk ja äkki pidime jalutama sest sport on diabeedi ennetamiseks tähtis? Aga täpselt ei tea. Lõunasöögiks grillis pere liha ja mulle tehti sojaburgereid. Hiljem läksin üksi tätoveeringutefestivalile sest kõik olid väsinud või pidid õppima või polnud tätoveeringutest huvitatud. Aga seal ma sain Chiqui-ga YFU-st kokku niiet mul polnud enam üksik tunne. Aga see festival oli nii armas, täiega hea muusika mängis ja kõik inimesed olid nii sõbralikud ja abivalmid ja palju tätoveerijaid kogu Lõuna-Ameerikast oli kohal. Hea (mõnesmõttes kurb ka) et ma raha kaasa ei võtnud sinna, sest muidu ma oleks kindlasti tätoveeringu teinud. Aga ma võtsin kõigilt flaierid ja valisin oma lemmiku kunstniku ka välja kes on Tšiilist :( Aa ja seal müüdi ainult kahes kohas toitu, ja kahest kohast üks oli ainult taimetoit!!!! Lihtsalt perfektne üritus oli see. Nii palju ilusaid ilusate tätoveeringutega inimesi.

Aa ja ma sain eelmisel nädalal kodust (Eestist) postkaardi koos vahtralehtedega ja see tegi tuju nii heaks kohe :)

Kui kellegil mingeid küsimusi on siis küsige siin või facebookis.

Olge tublid :)

Laura

Draama ehk Safari

Paraguays on koolis kombeks korraldada sellist üritust nagu "Safari". Lõpuklass annab teistele klassidele ülesanded mida teha ja see klass kes kõige rohkem punkte saab on võitnud. Ülesanneteks on erinevad naljakad asjad mida avalikus kohas teha ja erinevates kohtades selfied jne. See kõlab päris lõbusalt, ja peaaegu kõik teised YFUkad olid oma koolis seda teinud ja kõigile meeldis niiet ma otsustasin ka minna reede õhtul avamisele. Avamine oli selline, et igast klassist oli röövitud kolm poissi, kellele pandi kott pähe, võeti särk seljast ära ja järjest lükati kõik autosse, terve tee lõpuklassi õpilased lõid neid ja üldse kohtlesid nagu loomi. Ma sain shoki kui ma nägin seda. Siis viidi nad autoga minema ja teised pidid oma röövitud klassikaaslased üles otsima, et saada kätte nimekiri asjadest mida peab tegema. Nimekiri oli väga pikk ja sisaldas asju nagu "foto klassi kõige pikemast tüdrukust ja kõige lühemast poisist", McDonaldsis jäätise otsaette panemist ja hüüdmist "Ma olen ükssarvik!", võõra kallistamist aga ka poest ilma maksmata asjaga välja kõndimist, lennujaama "pommivööga" minemist ja karjumist "Mul on pomm!!!" ja veel igasuguseid asju. Ainus asi mida mina tegin oli foto kõige pikemast tüdrukust ja lühemast poisist. Kuna mu sõbrad osa ei võtnud oli mu igav aga ma ei hakanud ise ka omale üksi seal tegevust otsima ja läksin suht ruttu minema. Natuke kahju oli küll, sest see pidi olema kõige lõbusam sündmus. Igastahes nüüd on asi sedasi et kuna neid röövitud inimesi alandati ikka väga hullult ja tehti füüsiliselt ka haiget on see asi raadios ja lehtedes. Kuigi tegu pole kooli ametliku üritusega vaid õpilaste enda korraldatud asjaga andis siiski direktor täna telekas intervjuud. Ja see asi on nii suureks, räägitakse ka aastatetagustest ülesannetest näiteks. Ja nüüd kuna olukord koolis on nii pingeline praegu jäetakse reedene "dia de las rosas" ära :( See oli üks üritustest mida ma kõige rohkem ootasin, kuna see pidi olema väga ilus tseremoonia. Ma olen suhteliselt pettunud kogu selles safari värgis. Ma eeldasin midagi paremat. Ettevalmistusi oli tehtud ju nii palju ja korralikult, ülesandeid oli ligi 1000. Aga see alandamine ja labased ülesanded rikkusid tõesti ürituse ära.

Aga kui te tahate teada kuidas mul muidu läheb siis hästi ikka. Hetkel teeb mind kõige rõõmsamaks see, et mul on sõbranna kes elab mulle lähedal ja ma saan temaga koos koolist koju jalutada!!! Tavaliselt me korjame tee pealt sidruneid ka kaasa aga täna ma otsustasin kooli juurest arbuusi osta, sest see maksis ainult 10 000 guaranid ehk siis 1.4 eurot vms. Aga see oli selline hea ja halb mõte korraga sest see arbuus kaalus ikka päris mitu kilo ja õues oli 37 kraadi aga kuidagi suure vaevaga jõudsin ma koju sellega. 

Ja siis eelmisel laupäeval kutsuti mind pidzaamapeole. See oli ka väga lõbus, peaaegu sama nagu Eestis aga hispaaniakeelne. Sõime pitsat ja vaatasime filme ja küpsetasime koogi ja olime omegles. Mulle meeldis, sest kodune tunne tekkis kuigi ma olin esimest korda sellel sõbrannal külas. 

Koolis läheb halvasti, sest mulle ei anta hinnetelehte ja ma ei tohi eksameid teha ja õpetajad minust huvitatud pole ning seetõttu leian ma endas harva motivatsiooni et üritada ülesandeid hispaania keeles kaasa teha. Matemaatikat ja füüsikat ja inglisekeelseid aineid muidugi teen kaasa. Keemiat ka, sest nad me võtsime just sama osa mis ma Eesti kooli jaokski õppisin ja ma olin üks klassi parimaid ja sain klassivenda õpetada. Ja mu klassivennad kirjutasid mu matemaatikaülesande maha!!!! Nii kodune tunne oli kohe. Aga sotsiaalses mõttes ma ei oska öelda kuidas läheb. Mul on oma sõbrad olemas ja ma ise olen väga rahul kõigega aga mulle on inimesed öelnud et ma peaks rohkem sotsialiseeruma ja pidudel käima jne. See ilmselt on küll tõsi aga ma naudin konterte ja pidzaamapidusid ja pereüritusi palju rohkem kui pidusid kus ainult tantsitakse terve aeg. Ja üks asi millega halvasti on on mu hispaania keel. Kuna koolis mul mingit kohustust kaasa teha pole tegelen ma oma asjadega ja üritan hispaania keelt ka õppida. Aga pea kogu suhtlemine sõprade ja perega toimub inglise keeles. Väljaarvatud mõne kõige kangekaelsema ja kannatlikuma sõbraga. Mõnel päeval ma tunnen ennast väga hästi ja arvan et saan juba väga palju keelest aru, samas mõnel päeval ei jõua üldse pingutadagi et aru saada ja lülitan lihtsalt kogu kuulamise välja. Aga õnneks on mul veel mitu kuud aega õppida.

Olge teie kõik tublid :) 

Eestlased nautige Eesti jahedaid ilmasid ja Kalevi shokolaadi :) 

Olimpiadas ja valimised

Eelmisel nädalal mul tunde polnud kuna toimus koolisisene olümpia. Nädalaks ajaks jagati kõik õpilased kahte rühma, punased ja valged. Ma olin valge. Need värvid on igal aastal samad, kui sa oled valge siis sa oled kooli lõpetamiseni valge.
Olümpia algas reedel, 3. oktoobril peale kooli punaste ja valgete eraldi pidudega. Meie pidu toimus ühe lõpuklassi tüdruku kodus. Saime oma särgid seal kätte ja meil värviti näod valgeks.
Teised laulsid oma valgete tiimi laule kus umbes 30% sõnadest polnud just väga viisakad. Ma sõin tasuta krõpse ja nautisin ilusat ilma. Õhtul toimus koolis ametlik avatseremoonia aga enne seda pidid punased ja valged tänaval kokku saama ja kaklema. Kooli kõndimise ajal lasid paljud rakette ja loobiti suitsupomme. Tükk aega läks aega ennem kui punased meieni jõudsid ja kui see lõpuks juhtus põgenesid nõrganärvilised (mina näiteks) jooksuga minema. Mingi aja pärast läksime tagasi teiste juurde ja kõndisime koos koolini. Spordisaal oli ka jagatud kaheks ja me istusime oma poolele et tseremooniat vaadata. Läksime poole pealt minema et saada aulas hea koht muusikavõistlusel. Võistlejaid oli üsna palju ja kõik laulsid nii ilusasti. Punased võitsid KÕIK kategooriad muusikas. Ja kategooriaid oli vähemalt 10.
Järgmisel nädalal toimusid iga päev erinevad spordivõistlused. Enamus asju oli õues ja ma küll ei osalenud kuskil aga see 37 kraadiga terve päeva õues olemine väsitas ära ja mu päevitus on ka juba mõne kohalikuga võrreldav. Muide Paraguaylased käivad ka solaariumis. Terve nädala tohtis vanemate kirjaliku loaga kooliterritooriumilt väljas söömas käia ja me käisime 4 päeva mcDonaldsis ja ma sõin iga kord wrappi ja friikartuleid aga ma võtsin kaalus alla!!!! Pool kilo aga asi seegi... ühel päeval läksime mcDonaldsist edasi kooli õpilasesinduse kogunemisele. Üks poiss mu koolist, Alejandro, terve tee naeris selle üle kuidas inimesed mind jõllitasid ja tõlkis mulle lauseid mida mehed hüüdsid. Kogunemiselt tagasi tulles ta juba sai aru miks see on tüütu ja väsitav ja ebameeldiv.
Õhtuti toimusid koolis tantsuetendused ja teater. Ma käisin vaatamas "teatro rojo"t ehk siis punaste teatrit mis oli väga naljakas ja ülihästi lavastatud ja "baila blanco"t ehk siis valgete tantsuetendust mis oli ka väga väga super ilus ja kõik tantsisid niiii hästi, Ladina-Ameerika tantse eriti. Ma läksin tantsuetendusele üle tunni aja varem kohale koos Janiniga, sest ma arvasin et saali saab sisse. Aga ei saanud. Lisaks polnud mul piletit. Rahvusvahelise tantsu pileti sain ma kohe kui kooli jõudsin aga moodsa tantsu oma ma ei osanud kellegilt küsida. Siis nägin ma valgete juhti ja küsisin temalt piletit ja tal oli vist 2 tükki ja ta andis ühe mulle. Läksin siis tagasi oma sõprade juurde ja kõik vaatasid mind nagu mingit imeasja sest neid pileteid pidi olema võimatu saada kuskilt. Pärast Alejandro tahtis et ma oma vahetusõpilase supervõimet kasutaksin ja laseksin kellegil endale burgeri osta ja annaksin talle.
Kui me reedel ootasime et saaliuksed lahti tehakse rääkisin ma Paty ja Alejandroga juttu ja üks lõpuklassi poiss tuli rääkima minuga. Ja see oli kohutav. Sest ta oli veendunud et ma ei saa midagi hispaania keelest aru. Ja iga kord kui ma irooniaga midagi vastasin oli ta kindel et ma lihtsalt ei saanud aru. Sest kõik blondid on lollid. Ja ta ütles mulle järgmisel korral kui ta mind nägi hola Ceci!!!!!!! Kui sa mu nime ei mäleta siis ütle lihtsalt hola sa ei pea sinna järgi mingit suvalist nime ütlema sest "vahet pole kas Laura või Ceci".
Kui lõpuks see hetk kätte jõudis, et saali ukse taha oli kogunenud pikk järjekord toimus sarnane trügimine nagu "eesti otsib superataari" salvestusel. Ja kui uksed lahti tehti astuti mul jalad nii valusaks ja kõik lihtsalt lükkasid enda ees olevaid inimesi täie jõuga. Reedel peale viimast tantsu teatati ka olümpia võitja, kelleks seekord olid kahjuks punased. Aga oli väga tore nädal, hoopis midagi muud vahelduseks.
Ja tore oli näha kui osavõtlikud kõik õpilased olid.
Selle nädala lõpus toimuvad koolis uue õpilasesinduse valimised. Terve nädala on käinud kõige hullem valimispropaganda mida ma kunagi näinud olen. Koolis on 2 listi kelle vahel saab valida ja mõlemad listid jagavad vahetundide ajal tasuta toitu ja korraldavad peale kooli pidusid kellegi kodus kõigile kes tulla tahavad. Iga päev viib koolist tasuta buss peole ja õhtul kooli tagasi. Ma käisin teisipäeval ja kolmapäeval, mõlemal päeval oli renditud batuut, tasuta söögid ja joogid, kolmapäeval mängis kaks bändi ka. Väga lõbus oli tegelikult, käisin ujumas ja mängisin jalgpalli mis toimus hiiglaslikul batuudil mille peale oli visatud seepi ja vett ja kõik lihtsalt lükkasid üksteist pikali. Ja bändid olid ka väga head. Halb oli see et mind visati basseini :( just siis kui juuksed olid peaaegu ära kuivanud. Väga lõbusad peod olid muidu, lihtsalt ma ei kujuta ette mis rahad need õpilased selle peo alla panid. Sest need listi õpilased ise peavad maksma oma reklaami ja pidude eest. Aga see pole vist minu asi muretseda, ma lihtsalt naudin pidusid ja valima ma ei lähegi vist sest ma ju ei saa nende lubadustest väga aru.

Pildid on Janini tehtud :)