Draama ehk Safari

Paraguays on koolis kombeks korraldada sellist üritust nagu "Safari". Lõpuklass annab teistele klassidele ülesanded mida teha ja see klass kes kõige rohkem punkte saab on võitnud. Ülesanneteks on erinevad naljakad asjad mida avalikus kohas teha ja erinevates kohtades selfied jne. See kõlab päris lõbusalt, ja peaaegu kõik teised YFUkad olid oma koolis seda teinud ja kõigile meeldis niiet ma otsustasin ka minna reede õhtul avamisele. Avamine oli selline, et igast klassist oli röövitud kolm poissi, kellele pandi kott pähe, võeti särk seljast ära ja järjest lükati kõik autosse, terve tee lõpuklassi õpilased lõid neid ja üldse kohtlesid nagu loomi. Ma sain shoki kui ma nägin seda. Siis viidi nad autoga minema ja teised pidid oma röövitud klassikaaslased üles otsima, et saada kätte nimekiri asjadest mida peab tegema. Nimekiri oli väga pikk ja sisaldas asju nagu "foto klassi kõige pikemast tüdrukust ja kõige lühemast poisist", McDonaldsis jäätise otsaette panemist ja hüüdmist "Ma olen ükssarvik!", võõra kallistamist aga ka poest ilma maksmata asjaga välja kõndimist, lennujaama "pommivööga" minemist ja karjumist "Mul on pomm!!!" ja veel igasuguseid asju. Ainus asi mida mina tegin oli foto kõige pikemast tüdrukust ja lühemast poisist. Kuna mu sõbrad osa ei võtnud oli mu igav aga ma ei hakanud ise ka omale üksi seal tegevust otsima ja läksin suht ruttu minema. Natuke kahju oli küll, sest see pidi olema kõige lõbusam sündmus. Igastahes nüüd on asi sedasi et kuna neid röövitud inimesi alandati ikka väga hullult ja tehti füüsiliselt ka haiget on see asi raadios ja lehtedes. Kuigi tegu pole kooli ametliku üritusega vaid õpilaste enda korraldatud asjaga andis siiski direktor täna telekas intervjuud. Ja see asi on nii suureks, räägitakse ka aastatetagustest ülesannetest näiteks. Ja nüüd kuna olukord koolis on nii pingeline praegu jäetakse reedene "dia de las rosas" ära :( See oli üks üritustest mida ma kõige rohkem ootasin, kuna see pidi olema väga ilus tseremoonia. Ma olen suhteliselt pettunud kogu selles safari värgis. Ma eeldasin midagi paremat. Ettevalmistusi oli tehtud ju nii palju ja korralikult, ülesandeid oli ligi 1000. Aga see alandamine ja labased ülesanded rikkusid tõesti ürituse ära.

Aga kui te tahate teada kuidas mul muidu läheb siis hästi ikka. Hetkel teeb mind kõige rõõmsamaks see, et mul on sõbranna kes elab mulle lähedal ja ma saan temaga koos koolist koju jalutada!!! Tavaliselt me korjame tee pealt sidruneid ka kaasa aga täna ma otsustasin kooli juurest arbuusi osta, sest see maksis ainult 10 000 guaranid ehk siis 1.4 eurot vms. Aga see oli selline hea ja halb mõte korraga sest see arbuus kaalus ikka päris mitu kilo ja õues oli 37 kraadi aga kuidagi suure vaevaga jõudsin ma koju sellega. 

Ja siis eelmisel laupäeval kutsuti mind pidzaamapeole. See oli ka väga lõbus, peaaegu sama nagu Eestis aga hispaaniakeelne. Sõime pitsat ja vaatasime filme ja küpsetasime koogi ja olime omegles. Mulle meeldis, sest kodune tunne tekkis kuigi ma olin esimest korda sellel sõbrannal külas. 

Koolis läheb halvasti, sest mulle ei anta hinnetelehte ja ma ei tohi eksameid teha ja õpetajad minust huvitatud pole ning seetõttu leian ma endas harva motivatsiooni et üritada ülesandeid hispaania keeles kaasa teha. Matemaatikat ja füüsikat ja inglisekeelseid aineid muidugi teen kaasa. Keemiat ka, sest nad me võtsime just sama osa mis ma Eesti kooli jaokski õppisin ja ma olin üks klassi parimaid ja sain klassivenda õpetada. Ja mu klassivennad kirjutasid mu matemaatikaülesande maha!!!! Nii kodune tunne oli kohe. Aga sotsiaalses mõttes ma ei oska öelda kuidas läheb. Mul on oma sõbrad olemas ja ma ise olen väga rahul kõigega aga mulle on inimesed öelnud et ma peaks rohkem sotsialiseeruma ja pidudel käima jne. See ilmselt on küll tõsi aga ma naudin konterte ja pidzaamapidusid ja pereüritusi palju rohkem kui pidusid kus ainult tantsitakse terve aeg. Ja üks asi millega halvasti on on mu hispaania keel. Kuna koolis mul mingit kohustust kaasa teha pole tegelen ma oma asjadega ja üritan hispaania keelt ka õppida. Aga pea kogu suhtlemine sõprade ja perega toimub inglise keeles. Väljaarvatud mõne kõige kangekaelsema ja kannatlikuma sõbraga. Mõnel päeval ma tunnen ennast väga hästi ja arvan et saan juba väga palju keelest aru, samas mõnel päeval ei jõua üldse pingutadagi et aru saada ja lülitan lihtsalt kogu kuulamise välja. Aga õnneks on mul veel mitu kuud aega õppida.

Olge teie kõik tublid :) 

Eestlased nautige Eesti jahedaid ilmasid ja Kalevi shokolaadi :)