Nii paraguaylased kui ka eestlased küsivad mu käest pidevalt kas ma juba tahan koju minna. Ja see on kõige raskem küsimus terves maailmas vist. Sest kojutulek tähendab seda et see aasta saab läbi. Kõik see mis ma siin täiesti algusest üles ehitasin lõppeb ära. Mitte et siinne elu perfektne oleks aga see ongi asja mõte. Mul on siin oma rutiin. Ma tean teed koolist koju unepealt. Ma oskan võõrastele teed juhatada. Ma tean oma kodukandi poodide müüjaid. Ma tean oma naabreid. Ma tean oma siinse kodu iga nurka. Ma tean mis mu vahetuspere närvi või naerma ajab. Ma tean oma parima sõbranna koju teed une pealt. Ma olen kohalike bändide "Eesti fänn" "Suurim fänn välismaalt". Ei lähe vist päevagi mööda kus mulle juhuslikult keegi tuttav tänaval vastu ei tuleks ja ei küsiks kuidas mul läheb.
Samas on palju asju mis mind siin häirivad. See on raske et ma ei saa teatud sotsiaalsetest reeglitest aru ja inimeste mõtteviis on erinev. Aga mulle meeldib siin ja Eestis meeldib ka. Eestis on inimesed keda ma olen terve elu või aastaid teadnud ja nad on mulle väga väga kallid aga see igatsus mida ma nende järgi tunnen ei ole ilmselt võrreldav selle igatsuse järgi mida ma kojutulles Paraguay järgi tundma hakkan. Sest aasta on pikk ja samal ajal nii lühike aeg. Ja siin olles ma tean et täpselt selle arvu päevade pärast olen ma tagasi Eestis. Aga kui ma ükskord tagasi Eestis olen on mu aasta Paraguays läbi igaveseks. Ja palun ärge saage minust valesti aru. Probleem pole selles et ma tahaks siin kauem olla. Aasta aega on piisavalt pikk aeg ja siinoleku aja pikendamist pean mina valu edasilükkamiseks. Ja kohe kindlasti pole Paraguay koht kus ma elada tahaks. Aga ikkagi on raske kõik seljataha jätta ja minna tagasi koju kus kõik on selline nagu alati. Aga samas ma tean et elu ei saa minna edasi nii nagu ta oli enne vahetusaastat sest osa minust on kusagil mujal. Ma olen 100% kindel et just Eesti on parim riik kus elada. Ma lihtsalt veidi kahetsen et ma Paraguaysse tulin sest see aasta küll kinnitas seda fakti et minu koht on Eestis ja samal ajal tekitas minus mingi topeltisiksuse. Sest ma pidin siin üksi hakkama saama. Ma küll leidsin endale ruttu inimesed kes mind toetasid ja mu vahetuspere on ka väga palju mind aidanud aga ikkagi olin ma ju üksi sest mul polnud siin mitte kedagi kes mind tegelikult ka tunneks. Aga ma sain hakkama. Panin ennast proovile. Tegin iseendalegi üllatavaid valikuid. Ja nüüd kui Paraguay ongi mu koduks saanud on mulle alles jäänud 1 kuu. Ja ikkagi ma igatsen Eestit ka. Ma igatsen oma peret ja klassikaaslaasi ja lihtsaid asju mida ma Eestis olles üldse hinnata ei osanud. Aga samal ajal mõte et ma enam Patyt ja Vivit ja oma hostpere ja kõiki teisi YFUkaid ja Paraguaylasi ja sõpru võibolla et mitte kunagi enam ei näe murrab su südame tükkideks. Sest kes oleks osanud arvata et vähem kui aastaga inimesed ja kohad nii tähtsaks võivad saada..
Samas on palju asju mis mind siin häirivad. See on raske et ma ei saa teatud sotsiaalsetest reeglitest aru ja inimeste mõtteviis on erinev. Aga mulle meeldib siin ja Eestis meeldib ka. Eestis on inimesed keda ma olen terve elu või aastaid teadnud ja nad on mulle väga väga kallid aga see igatsus mida ma nende järgi tunnen ei ole ilmselt võrreldav selle igatsuse järgi mida ma kojutulles Paraguay järgi tundma hakkan. Sest aasta on pikk ja samal ajal nii lühike aeg. Ja siin olles ma tean et täpselt selle arvu päevade pärast olen ma tagasi Eestis. Aga kui ma ükskord tagasi Eestis olen on mu aasta Paraguays läbi igaveseks. Ja palun ärge saage minust valesti aru. Probleem pole selles et ma tahaks siin kauem olla. Aasta aega on piisavalt pikk aeg ja siinoleku aja pikendamist pean mina valu edasilükkamiseks. Ja kohe kindlasti pole Paraguay koht kus ma elada tahaks. Aga ikkagi on raske kõik seljataha jätta ja minna tagasi koju kus kõik on selline nagu alati. Aga samas ma tean et elu ei saa minna edasi nii nagu ta oli enne vahetusaastat sest osa minust on kusagil mujal. Ma olen 100% kindel et just Eesti on parim riik kus elada. Ma lihtsalt veidi kahetsen et ma Paraguaysse tulin sest see aasta küll kinnitas seda fakti et minu koht on Eestis ja samal ajal tekitas minus mingi topeltisiksuse. Sest ma pidin siin üksi hakkama saama. Ma küll leidsin endale ruttu inimesed kes mind toetasid ja mu vahetuspere on ka väga palju mind aidanud aga ikkagi olin ma ju üksi sest mul polnud siin mitte kedagi kes mind tegelikult ka tunneks. Aga ma sain hakkama. Panin ennast proovile. Tegin iseendalegi üllatavaid valikuid. Ja nüüd kui Paraguay ongi mu koduks saanud on mulle alles jäänud 1 kuu. Ja ikkagi ma igatsen Eestit ka. Ma igatsen oma peret ja klassikaaslaasi ja lihtsaid asju mida ma Eestis olles üldse hinnata ei osanud. Aga samal ajal mõte et ma enam Patyt ja Vivit ja oma hostpere ja kõiki teisi YFUkaid ja Paraguaylasi ja sõpru võibolla et mitte kunagi enam ei näe murrab su südame tükkideks. Sest kes oleks osanud arvata et vähem kui aastaga inimesed ja kohad nii tähtsaks võivad saada..
Paraguayans and Estonians both ask me all the time if I´m already looking forward to going home. And I think it´s the most difficult question in the whole world. Because going home means this year is over. All the life I built up from complitely nothing ends. Not that my life here is perfect, it isn´t, but this is what makes it real. I have my own life here. I can walk home from school. I can tell the way to people who are lost.I know the sellers at nearby shops. I know my neighbours. I know every corner of my home here. I know what makes my host family angry and also what makes them laugh. I know the way to my best friends houses. I'm the "Estonian fan" of the local bands. I feel like a day won't pass without me meeting someone I know on the street who asks me how I'm doing.
At the same time there are many things that bother me here. It;s difficult that I don't understand some social rules and people think in a different way sometimes. But I like it here and I also like it in Estonia. In Estonia I have people whom I've known for a long long time, some for my whole life even and I care so much about them but the way I miss them isn't comparable to the way I will miss Paraguay when I get back home. Because a year is a long and at the same time so short time. And while being here I know exactly in how many days I will be back in Estonia. But once I'm back there my life in Paraguay is over for forever. And please don't misunderstand me. It's not that I wish I could be here for a longer time. Year is enough time and I think staying here for longer is just postponing my pain. And Paraguay isn´t a place where I would like to live. But still it will be so hard to go back to Estonia where everything is the way it has always been. But I know my life can´t go on the way it was before coming here because part of me and my heart will always stay in Paraguay. I´m 100% sure Estonia is the place I want to have my future.. I just regret coming to Paraguay a little bit because the year made me understand I belong to Estonia and at the same time made me feel like I´m made of two different people. Because I had to make it here on my own. I found friends really quickly and my host family helped me so much but still there wasn´t a single person who knew the real me. But I made it. Challenged myself. Made decisions that suprised myself. And now when I really feel like Paraguay is my home I have 1 more month here. And still I miss Estonia. I miss my family, my classmates and simple things I couldn't value enough before. But the fact that maybe I will never after this year see Paty and Vivi and my host-family and all the YFU people and every other Paraguyan again breaks my heart. Because I never imagined people and places can become so important in less then a year
