Laura vahetusaasta Paraguays: Tagasi Eestis

Ma usun et te kõik teate et ma olen kodus tagasi. Ja ma usun et ma pean kirjutama selle viimase postituse. Kuigi ma ei taha ja ma ei tea kas ma olen valmis. Aga ma tahan kirjutada eelkõige sellest mis tunne see on. Nii palju on kirjutatud sellest mis tunne on olla esimest päeva vahetusmaal ja mis tunne on siis kui on kultuurišokk või kui on koduigatsus. Aga ma ei teadnud mis tunne see on kui sa pead jätma maha kõik inimesed ja kohad mis sulle aastaga koduks said. Ja mul polnud õrna aimu ka mis saab edasi. Selline tunne oli nagu ei saakski midagi. Mingeid eeldusi polnud, ma lihtsalt tulin ja "läksin vooluga kaasa".
ENNE MINEKUT
Viimane nädal Paraguays oli kõige ilusam nädal vist. Või üks kõige ilusamatest. Ma nägin kõiki sakslasi veel, koolis sain kõigiga hästi läbi, olin Paty ja Vivi ja teistega palju koos, mu vahetuspere oli veelgi armsam kui nad muidu on ja ma lihtsalt iga päev mõtlesin sellele kui tänulik ma neile kõigile olen. Kohvri pakkisin ma Vivi ja Sophiega õnneks juba kolmapäeval ära. Ainuke hetk kui natuke nutt peale tuli oli kui ma Paraguay lipu aknalt ära võtsin ja kohvrisse pakkisin. Muidu oli see kõik ikka veel nii uskumatu, ma keeldusin kojuminekule mõtlemast. Mu vahetusisa tõi kolmapäeval mulle poest kõiki mu lemmiksööke et ma saaks enne minekut veel võimalikult palju süüa. Neljapäeval käisin ma koolis viimast korda, olin terve päeva Marcosega koos. Ma kahetsen nii väga et ma temaga varem suhtlema ei hakanud. Ta muutis mu koolipäevad nii palju lõbusamaks. Peale kooli käisin viimast korda lastekodus. Seal joonistasid paar tüdrukut mulle pildi hüvastijätukingituseks. Õhtul oli sugulastega hüvastijätupidu. Mul oli maailma kõige parem vahetuspere vist. Reedel käisin ma Janini ja Pauliga Lido baaris söömas lõunat ja siis jäätist söömas. Pärast seda sõitsin Vivi ja Patyga lennujaama sakslasi ära saatma. Ma suutsin selle hetkeni nuttu kinni hoida kui Sophie kohale jõudis, Ja kui ma teda kallistasin siis ma lihtsalt ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida. Niisiis nutsin ma veel hullemini kui sakslased kes koju minema pidid. Nad kõik said lihtsalt niiiii niiiiii kalliks mulle selle aastaga. Ma olen nii õnnelik et ma Paraguaysse tulin sest meid vahetusõpilasi oli nii vähe ja kuigi ma olin ainuke mitte-sakslane suutsid sakslased mind seda koguaeg unustama panna ja ma ei kujuta ette ka milline see aasta ilma nendeta oleks olnud. Koju jõudes kirjutasin veel viimaseid kirju sõpradele ja jälle nutsin natuke. Õhtul läksime viimast korda El Poniente-sse, mu lemmikusse kohta linnas. Seal nägin enamusi sõpru veel ühe korra ja nutsin natuke ja teised nutsid natuke ka. Aga samas polnud mulle kojuminek ikkagi veel kohale jõudnud. Ja siis laupäeval ärkasin ma hästi vara üles ja pakkisin pere kingitud asjad ära. Ja kaalusin pagasi ära. Ja siis istusin voodil ja mõtlesin. Ja siis sõin perega empanadasid. Ja siis sõitsime me lennujaama. Raadiost tuli mu lemmiklugu mida muidu kunagi ei tule. Ja ilm oli ilus. Ja tänavad olid chipa-müüjaid täis. Ja ma lihtsalt soovisin et see oleks mu esimene mitte viimane päev selles linnas. Ja mulle tulid meelde kõik need tunded mida ma tundsin esimestel nädalatel. Lennujaama jõudes kui mu vahetusema küsis kas ma tahan oma kohvri kilesse pakkida ma hakkasin nutma jälle. Ja nutsin ja nutsin ja nutsin ja keegi tegi mu check-in-i ära ja keegi täitis minu eest dokumente ja Sandra seletas mulle kuidas lennujaamas hakkama saada ja kõik kallistasid mind ja ma lihtsalt nutsin hüsteeriliselt.
SÕIT KOJU
Kuni tuli aeg minna väravatest läbi. Ma olin millimeetri kaugusel enda põrandale maha viskamisest ja karjumisest et ma ei ole nõus lennukisse minema. Aga ma ikkagi läksin ja sain väravatest läbi ja vaatasin oma piletit ja see oli minu jaoks nagu hiina keel. Jõllitasin seda piletit oma viis minutit ja siis otsustasin maha istuda ja rahulikult vaadata et kuhu ma siis minema pean. Kui ma pileti pealt väravanumbri teada sain läksin ma sinna ja nutsin veel rohkem kuni üks Brasiilia tädi minuga juttu rääkima tuli ja mu sellega maha rahustas. Lennukis olin ma juba üsna rahulik ja avastasin et ma olin oma huule väga väga katki närinud. Sao Paolosse jõudes oli mul tund aega aega et minna oma väravasse. Niisiis ma läksin jooksuga sinna väravasse mis piletile märgitud oli. Aga seal polnud mitte ühtegi inimest. Ma küsisin ühelt töötajalt kuhu ma minema peaks ja siis ta ütles "Sa peaksid alati vaatama tabloodelt seda kust väravast su lend läheb. Neid muudetakse koguaeg. Onju? Mine vaata sealt tabloolt järgi. Aga ma teeksin ruttu sest poole tunni pärast juba läheb su lend." Niisiis jooksin ma õigesse väravasse. Ja sain juba suht ruttu lennukisse. Lennukis ma magasin enamus aega. Mu silmad olid nutmisest nii väsinud et ma jäin kohe magama. Korra panin silma kinni ja ärgates vaatasin kaardilt kus me oleme ja juba olimegi üle ookeani lennanud. Amsterdami lennujaamas oli mul 8 tundi aega aga ma ei viitsinud oma 9 kilose seljakotiga kuhugi minna. Niisiis ma käisin paar korda omale kohvi ostmas ja istusin niisama netis. Emotsioonid olid suht nullis. Lihtsalt selline tunne oli et mitte kuhugi ei taha minna, ei tahtnud veel koju jõuda aga samas Paraguaysse tagasi ka sel hetkel ei tahtnud. Amsterdamis kuulsin ma ka esimest korda eesti keelt. Viimane lend mis Tallinnasse viis oli päris armas. Pisike lennuk oli ja kohvi pakuti ja kommi. Lisaks kuna oli juba öö oli ilus vaade. Lennukiga maandudes mul oli ikka veel põhimõtteliselt 0 emotsiooni. Sain oma kohvri kätte ja läksin välja kus mu pere ja klassikaaslased peaaegu nutma hakkasid kui nad nägid mind. Ja see oli nii armas. Lisaks toodi mulle igast söögikraami, kohukesi ja šokolaade ja emme tegi rabarberikooki.
KODUS TAGASI
Mõnesmõttes oli täitsa tore kodus olla, selline tunne oli nagu polekski aasta mööda läinud. Polnud nagu sellist "wow kui tore teid näha aasta aega pole näinud" tunnet. Lihtsalt selline tunne oli nagu Eestis alati on. Esimesed päevad mul oli muidugi paar väikest asja ka mida ma unustanud olin. Näiteks et vetsupotti tohib paberit visata ja et meie kodus kraanikauss nii madal on jne... Samas nagu otseselt Paraguay järgi igatsust polnud. Selline tunne oli et seda kohta ei eksisteeri. Paraguay lipp ei tekitanud mingit emotsiooni. Aga nüüd mida rohkem aega mööda läheb seda rohkem on hetki kui ma soovin et ma oleks seal või et mu sõbrad oleksid siin. Ja ma muutun nii emotsionaalseks kui ma kuulen mingeid laule mis tuletavad kedagi või midagi meelde. Ning nii palju on asju mida ma igatsen, iga päevaga tuleb juurde. Mulle muidugi meeldib Eestis ka aga kui ma näiteks vaatan pilte Paraguayst siis seda on isegi piltidelt näha kui õnnelik ma olin. Aga nagu ütles Matias ja nagu ütles Anni siis varsti läheb kõik paremaks. Lihtsalt praegu ma ei oska midagi tunda. Ja ei oska kuhugi poole joosta. Ja ma ei tea mida teha.
MIDA SEE AASTA MULLE ANDIS
Ma ei tea. Ma ausalt ei tea. Selle aasta jooksul käis mu elust läbi sadu uusi inimesi. Ja nii paljud jätsid oma jälje. Kes suurema, kes väiksema. Ma nägin asju mida ma ei oleks uskunud et ma pean kunagi nägema. Mulle öeldi rohkem ilusaid asju kui Eestis kogu elu jooksul. Aga samas ühe asja andis see aasta kindlasti. See on hispaania keele oskus. Ma lihtsalt loodan et ma ise jätsin endast midagi maha. Natukenegi, sest ilmselgelt seda pole nii palju kui paraguaylased ja sakslased mulle õpetasid.