Viis aastat hiljem. Jah, juba viis aastat on sellest, kui mu jalad neid katkiseid Asuncioni tänavakive puutusid. Keegi, kes on praegu Paraguays, ütles, et minu blogis jäi Paraguayst halb mulje. Ma tegelikult väga ei imesta ka. Ma mäletan siiani oma šokke, kui keegi mu tuttavatest ei saanud minuga mingile üritusele tulla ning ma ütlesin oma vahetusõele Janinile, et ma kutsun siis koduabilise Lily või autojuhi Sergio, sest nendega ma sain väga hästi läbi, alati uurisid kuidas mul päev läks ja rääkisime juttu. Aga siis Janine ütles et ei, nad on põhimõtteliselt alam klass kellega kuskil käia ei sobi. Või et ma ei tohi ise nõusid pesta, sest selle jaoks ju Lily siin ongi, et seda teha. Ja siis oli šokk see, et ma vaatasin ennem Google Mapsist järele, et meie kodu lähedal on jõgi. Super, hakkan ujumas käima. Jalutasingi siis ükskord vaatama seda jõge ja no täitsa lõpp, hais võttis hinge kinni. Kui vihma sadas siis seal jõe ääres ajas veel kanalisatsioon ka üle, jalad olid pidevalt soojas ja sogases vees. Aga see, et ma tõin välja, kuidas naine keset tänavat imetas. Kui rumal minust, vaid mõned aastad hiljem olen ise täpselt samasugune, imetan kus iganes juhtub.
Aga ei, see ei ole Paraguay. Esiteks oli see aastaid tagasi, võibolla polegi enam need hullud asjad nii hullud. Ja teiseks, ma läheks iga kell tagasi. Kõnniks jälle, jalad sogases vees, higi ja vihm voolamas mööda nägu alla. Ja kõnniks kellegi juurde, kes mind väga ootab. Ja inimesed tuleksid vastu ja naerataksid, küsiksid võibolla senti ka, prooviksid midagi müüa, maitsvaid puuvilju näiteks või ahjusooja chipat. Tädid istuksid tänavatel, vaataksid inimesi. Keegi ütleks, et ära sinna mine, seal on ohtlik, aga mina juba teaksin, et need kohad, mis tunduvad ohtlikud, pole üldse ohtlikud, eriti siis, kui ma ei karda. Kes loevad mu blogi ja mõtlevad, kas minna Paraguaysse, siis minge muidugi!!! See riik on imeline, need inimesed on imelised. Seal tehakse ilusat käsitööd, seal on ilusad pargid, seal on head muusikat, head toitu. Sa õpid seal kõigist oma eelarvamustest lahti laskma. Mul oli nüüd valus lugeda oma esimesi postitusi, ma olin tõesti väga kitsa silmaringiga. Kinnise mõtlemisega ka.
Ma avaldasin tagantjärgi oma viimase postituse, ma ei tea miks ma seda varem teinud ei olnud. See tõi kõik valusad tunded meelde. Ma tahaks nii, et saaksin aega kerida, minna tagasi, teha uuesti see aasta läbi. Ma igatsen seda riiki, oma inimesi, kõike igatsen! Okei, kooli mitte.
No comments:
Post a Comment